...luuletuse, eks me kõik oleme selliseid mehi kohanud...

 

Maasturiga sõitsin treppi,
lootsin saada hästi keppi,
meeles oli lilli tuua,
ja end varem segi juua,

avas ukse sõbra naine,
tusane ja üsna kaine,
küsis mis ma tahan siit,
hommikul, veits enne viit,

andsin talle põsemusi,
meenutades luuletusi,
midagi mis ilgelt megalt,
sobiks kokku lilledega,

aga tegin ilmselt vea,
kepimõteid täis vaid pea,
kolmgend neli valget roosi,
haarasin ta kaisupoosi,

oh ma vana rumal siga,
siis ta küsis, mis mul viga,
vastasin et tahan ma,
kohe teda suudelda,

nagu ikka iga naine,
kellel pole litsi maine,
hommikul, mis udurõske,
andis laksu vastu põske,

tule sisse, keri pessu,
välja näed kui hunnik essu,
diivanile jääd sa raisk,
mitte ei saa võõrast naist,

kuulnud ära kurvad read,
vaikselt kinni hoidsin pead,
häbitundev vana lurjus,
räigelt kiimas, ilgelt purjus,

kakerdasin dushi alla,
keerasin siis kraani valla,
vaigistamaks oma kihku,
nukralt panin üksi pihku,

hommikul kui säras päike,
päev sai hoopis teise läike,
nähes magamas uroodi,
külalistoa diivanvoodil,

ärgates ma jätsin teate,
"saladuses hoidma peate,
Tomi eest, et olen tropp,
liiderlik, ja ilgelt ropp."

Lõppeski nii lugu sellest,
Sõbra naisest, samast kellest
sissevõetud olin ma,
ükskord kogu täiega.

Edaspidi kaine peaga,
eemale nüüd hoian heaga,
Kuigi tsükkel ammu läbi,

 

 

 Tavaline koolipäeva hommik. Tõnn pani selga puhtad triigitud riided, siis teatab, et need nii haisevad, ta ei pane neid enam kunagi selga.

Nuusutasime siis koos...jah, tõesti, kõige uuem Ariel oli jätnud riietele kummalise "haisu". Püüdsin ikka selgitada, et see selline ongi pesupulbri lõhn, millega issi pesu pesi. Vastuseks sain miljon lauset teemal, et ma ei tohi enam kunagi issile pesu pesta anda, laps istus nurgas maas ja nuttis. Õnneks oli veel eelmisest pesukorrast riideid ja kooli me hiljaks ei jäänud.

 

 

  Tõnn seletab mulle juba tunnike pisarsilmil, miks ta ei taha solfedzo tunnis käija...seletan talle vastu ühtkomateist ja lõpuks ütlen , et äkki ta tahab kunagi dirigendiks saada. Tõnn jätab nutu ja teatab: "Emme, sa oled ikka loll - ma tahan ju miljonäriks saada!"

...oi kui vähe on õnneks vaja!

 

Kristina rõõmud:

...mul ei ole enam kunagi seda spikrit vaja!

...ma ei pea enam kunagi Kauge tundi minema!

...ma ei pea enam kunagi Ummit (ei tea kes se on) nägema!

 

Aga ma ise istuks veel suure rõõmuga ka kõige jubedama õpeteja tunnis, keskkoolis muidugi!...ja õpiks ja teeks eksameid.

HOMME ON MUL KOOLITUS! jeee

...juba ammu olen plaaninud endale kirjutada...mõtlesin, et parem plaan on oma mõtteid ja huvitavaid maalilmaleide ka Teiega jagada!

 

 Hiljuti leidsin sellise jutu:

 

  Kui Juan suri, leidis ta ennast kaunist kohast, kus teda ümbritsesid kõik mugavused ja ilu, millest ta kunagi unistanud oli. Tema juurde tuli valges rüüs isik: "Sul on nüüd õigus millele tahes: ükskõik missutust toitu, naudinguid ja lõbustusi sa vaid soovida oskad". Rõõmus Juan tegi kõike, millest ta terve elu unistanud oli. Kui möödusid aastad, otsis ta üles valges rüüs isiku: "Olen juba teinud kõike, mis ma ihaldasin", ütles ta. "Nüüd vajan ma mingit tööd, et tunda ennast kasulikuna." "Ma väga vabandan," ütles valgesse rüütatud isik, "aga see on ainus asi, millega ma sind aidata ei saa. Siin ei ole tööd." "Veeta terve igavik surres igavuse kätte? Ma eelistaksin tuhat korda enne põrgus olla!" Valges rüüs isik tuli tema juurde ning ütles vaikselt: "Aga kus sa siis arvad ennast olevat?"

 

 On ju tore muinasjutt!!!...või päris õpetlik jutt elus enesest?