Tõnn: "Emme, kui Sa endale BMW ostad, siis kõik mehed kohe Sind tahavad."

Emme: "Mina tahan, et mees tahab mind ikka minu enda pärast, mitte auto pärast."

Tõnn: "Kuidas Sinu enda pärast?"

Emme: "No minu enda pärast ikka!"

Tõnn: "Kas siis seksi pärast?"

Emme on sõnatu ja ei tea mida vastata!

Tõnn: "Ära muretse, seks on loomulik elu osa!"...

Tõnn: "Emme, kuidas ikka inimesed siia maalima said"

Emme: "Kes seda teab, aga piibli järgi lõi Jumal maailma ja ka Aadama ja Eeva."

Tõnn: "Kes oli Aadam?"

Emme: "Esimene mees."

Tõnn: "Kes oli Eeva?"

Emme: "Tema naine."

Tõnn: "Ja millal siis Jumal sündis?"....:))

 Viimasel ajal on kuidagi rahulik olnud. Kodutute seltskond  - abikaasa armuke koos oma lastega ei ela enam meil ning suurem osa lapsi ka vasakul ja paremal ära. Viimased 2 päeva olen Kristanaga kodus olnud. Muti ka muidugi, kes mulle ikka oma rasket saatust kurdab ja seda ka, et miks tema juba ära ei sure. Päris raske on lohutada vanainimest, et ju siis pole ikka suremiseks õige aeg.

 Tänane ja ka eline päev kulusid enam vähem ühest toast teise käimiseks, ühes käes lapp, teises tolmuimeja, kolmandas must pesu, neljandas märg pesu, viiendas puhas ja kuiv pesu jne. Ja isegi 6% mu kodu 100 aknast sai puhtaks ilma suurema vaevata, sest ostsin mingi ime lapi, mis peseb ja kuivatab klaasi väga kiiresti.

 Pealelõuant suutsin Kristina õhutusel ennast kokkuvõtta ja Laulasmaale päevitama minna. Kuna aga enda olin väheke hooletusse jätnud, tuli enne ajada ära jalakarvad, et ranna väljanägemine oleks...silmi ei viitzinud värvida, suvel ajavad päiksesprillid edukalt asja ära.  Naised on üldse reklaami ja kosmeetika tööstuse ohvrid  - meeste puhul on ikka nii, et mida karvasem seda isasem ja ega õllekõhtugi keegi eriti pahaks ei pane :)) (va mina!)...Rannas panin selga esimest korda oma uued oranzid päevitused. Koduaias olen juba väikese jume saanud, et rante ei jääks päevitan võimalikult alasti...ja mu kodune kodutu Muti tuli mulle rääkima, et olen ikka lits...ta ise nägi, kes siis nii päevitab, jah eks pea sajand tagasi olid naistel teised kombed :))

 Tegelt oli mereääres päris tuuline ja kaua me seal ei olnud, kõht läks ka tühjaks. Tegime väiksed söögid aga kuna koju ei viitzinud veel minna, sõitsime imetlema Lohusalu sadamat...ja jälle meenus Isa...ta ladus ritta kõik kivid Lohusalu sadama kail...väga ilus oli, isegi üks luik ujus meres. Täiesti kogematta kohtasin seal üht sugulast Hiiumaalt, kes mulle kuidagi väga kohmetunult kaastunnet avaldas.

 ...õhtu möödubki telekat vaadates ja pitzat süües...:)

 

 Piibli järgi loetakse inimese eluea pikkuseks 70 a. Meisterdasin just lastele pannkooke, kui helistas arst ja teatas, et minu Isa on lahkunud - see oli täpselt nädal aega tagasi. Minu Isa eluea pikkuseks jäi 70 a.

 

 Selle nädala sisse mahtusid ka minu Isa matused. Kuigi minu isa oli viimased kuud haiglas ja iga haiglas käik oli kui viimane hüvastijätt temaga, ei osanud ma siis arvata, et tema muldasängitamine võib nii kurb olla. Öeldakse, et kui inimene sureb une pealt on see kuninglik surm. Ma ei tea, kas mu isa lahkus unepealt, aga viimased kuud olid talle väga rasked, rasked just sellepärast, et ta ei saanud olla oma kodus ja teha oma tavalisi tegemisi. Veel päev enne lahkumist luges ta üles, kui palju ta veel Rantzos see suvi teha plaanib. Jõudis veel pahandadagi minuga, et mis ma tulen teda vaatama, mitte ei lähe Rantzosse peenraid tegema...

 

 Mu Isa esitas mulle haigals palju küsimusi, millele oli ainult üks vastus - ma ei oska vastata...Kui küsisin, mille üle ta siin haiglas küll mõtleb, vastas ta, et mõtleb oma elu üle järgi ja mida ta kõik teinud on...18 muruniitjat, 7 kreissaagi, 5 puulõhkumismasinat, höövelmasinaid ei mäletagi kui palju jne.

 

 Väga raske oli haiglas käia ja teda lohutada, käisin ka mõned korrad temaga arsti juures kaasas. Iga kord ta rääkis arstile, kui väga ta tahaks ühte suve veel. Mika Waltari "Sinuhe" järgi võib mingil hetkel olla surm inimese kõige parem sõber - leidsin ennast tihti nii mõtlemas, kui oma Isa vaatamas käisin. Nii raske oli vaadata oma lahkuvat isa, kes oli minu jaoks alati suur ja tugev  ja oskas alati kõike teha.

 

 Kevad - ilus aeg suremiseks, linnud laulavad ja lilled õitsevad. Oma matuse kõnes ütles meie naaber Hillar Palamets, et inimene elab just nii kaua, kui elab temast mälestus - Minu pooleks keeratud ukse võti, mille isa kokku keevitas - kui tahtsin minna uut võtit tellima, ütles Isa, mis Sa ikka lähed, anna ma paranan ära. Minu koduaeda toodud suuremad kui 1mx1m kivid. Tema ehitatud minu lapsepõlve kodu. Nüüd veel vana talu, mida me kõik Rantzoks kutsume, mille taastamine Isal pooleli jäi. Eelmine suvi jõudis ta veel seal tiigi 3X suuremaks kaevata ja aitadele uued katused panna, kuid mäletan teda ütlevat, et see jääbki minu viimaseks suuremaks tööks maal. Kui olin 10 a. õetasi Isa mind autoga sõitma, 12 a. olin enda arvates juba nii prof, et jõtsin auto ja läksin sõitma - ei mäletagi, et oleksin selle eest pahandada saanud. Meenub veel palju muud. Tegelikult ütlesime isale Isa väga harva, ta oli meie kõigi jaoks alati Paps, nii kaua kui ma lapsepõlvest mäletan!

 

 Minu Isa oli ära saatmas üle 110 inimese. Sugulased, töökaaslased, sõbrad, naabrid...mõnd ma ei tundnudki. Isa sai viimase puhkepaiga Märjamaa surnuaeda suure kase alla, seal on ka minu vanaemad ja vanaisad. Minu isal olid ilusad matused ja ka tema väärilised matused, nii nagu ütles üks peieline, oli see päev ikka kohe uskumatult kurb.

 

 Kirikuõpetaja pöördus oma kõnes ka lastelaste poole ja ütles Pipipikksuka järgi, et Vanaisa hing on nüüd taevas. Loodan tõesti, et minu Isa hing on taevas rahu leidnud. Puhka rahus, minu kallis Isa.

 

 Mu väike Tõnn küsis, et kas inimene surebki nii, et hing jääb lihtslt seisma - mõned asjad on lastele lihtsamadki, kui täiskasvanutele.

 

 Natuke nalja sai sel päeval ka. Mu kõige väiksem laps kandis päev otsa ajutist hauaplaati ja sõitis suure vennaga koos matuseautos. Päeva lõpus surus kirikuõpetaja tema kätt ja ütles Tõnnile, et Sa olid väga tubli. Selle peale Tõnn naeratas ja teatas Kirikuõpetajale  - Sina ka. See oli nii armas ja siiras, et kõik ümberringi puhklesid naerma, Kirikuõpetaja ka. Minu emale läks üks peieline rääkima, et tal on kõik nii ilusad tütred, et kohe kõikidele võiks kosja minna :)...